Täna pläman niisama

Täna oli Amyl ja Tomil esimene Junior High koolipäev.

Aga.. sellest ma vist siin rääkima esialgu ei hakka.
Ma siin mõtlen, et tahaks kuidagi rääkida, kuidas mu läbisaamine siin Sue ja Perryga on aga.. seda on raske teha kuna see on selline järk-järguline bonding.
Tavaliselt on päevane aeg tegusam. Ja kuna Sue on tihti kursustel siis juhtub tihti, et lähen Perry ja lastega linna või David Lloydi või kuhu iganes ja Sue liitub meiega hiljem, või siis mitte. Ja no kui jätta välja need korrad, kus jutulõng katkeb ja on tunda õhkõrna piinlikkust vaikuse üle, on jutustamised siiski põnevad.
Nendest põnevamad on aga õhtusöögid.
Huh, ma pole ikkka veeel teinud enda Eesti söögiasjandust siin. See selleks. Aga põhimõtteliselt- tavaliselt lähen ma veidi enne õhtusööki alla, et veidi aidata. Mõni päev on mu abi vaja, mõni päev mitte. Selleks ajaks on lapsed magamistoas ja peaksid end unele seadma, mida nad enamasti küll ei tee. Igaljuhul, kui söök valmis, võtan ma endale ja Suele kandiku, Perry
saab ilma hakkama, paneme enda söögiasjandused ja joogid(mahl, õlu või vein) sellele ja kobime elutuppa mõnusale diivanile. Mulle tundub, et ma olen selle kõige parema koha endale krabanud. Aga no, nüüd oleks juba hilja traditsiooni muuta, kas pole?:D Ja eriti hästi on kui telekast tuleb midagi põnevat. Söök ja telekavaatamine saate ajal, jutuajamine reklaamide ajal.
Ja aegajalt on nende huumor ikka üpris geniaalne.

Ükspäev Perryga köögis juttu ajades, leidis ta, et ma olen nüüd nii parasjagu siin olnud, et ma oskaks talle öelda, mis mu arust on meeletult suured erinevused Eesti ja Suurbritannia elu/kultuuri vahel.
Rääkisin talle linkidest:D
Ja inimeste viisakusest ehk..kas tõesti head kombed ja südamest tulev viisakus või.. mitte. Ja ta täitsa mõistis mu mõtet.
Ning palju rohkem ei osanud ma midagi välja mõelda erinevusi. Ma ei tea, ma ei tunne neid nii meeletult. Eks inimesed ja keskkond ole ikka erinevad, kuid eks ma seda ootasingi ja mul ei ole asju, milles suurt pettuda saaks. No kui bürokraatia kõrvale jätta.

Aga.. seda siin kirjutades, vaatan ma homseid rongi aegu Emsworthi. Lähen Mariale külla. Mitte küll päris külla-külla aga.. no ütleme nii, et sõidan rongiga Esmworthi, et siis teises linnakeses veidi jalutada:D
Ja peale selle on mul tegelikult seal ka teine missioon. Nimelt viin enda digika Emsworthi parandusse. Seda seetõttu, et käisime täna Perryga Portsmouthis igaks juhuks küsimas, et ehk parandatakse seal aga.. Oi ups, ei võetud vastu kuna, parandaja ei saa garanteerida, et ta selle korda saab, nad seda üldse vastu ei võtagi. Come on! Muidugi on jama, kui ei saa aga proovimata ei saagi ta terveks saama ju. Aga jah, tegelikult kui olekski vastu võetud, poleks ma teda andnud, olen aus. Seda seetõttu, et parandamine oleks maksnud £150 ehk (kiire calculatori avamine ja..) 2700 kr? No £50 naela odavam kui mu digikas.
Oi, annab ikka mina olla. Ma olen ausalt öeldes ikka veel üsna pahane enda peale, et ma nii kuradi kohmakas olen.

Igaljuhul.. ma rääkisin Emsworthist. Et jah, seal lubati vähemalt pilk peale heita, kas nad saavad midagi teha või ei. Ja siis räägivad ka enda hinnakirjast. Sinna pean ma jõudma enne 5.. niisiis vaatan ma võimalikke mineku aegu ja siis kontakteerun kuidagi Mariaga ja loodan, et talle sobib.

Haa, sellega veel see, et Perry helistas sinna Emsworthi parandusse enne ja tema kõne oli selline(inglise keeles muidugi;)):
"Tere! Olen Mr Stowell ja meil on siin lühikest aega au-pair olnud, kes ostis kaks nädalat tagasi digika ja paari päeva eest kukkus see liiva. Käisime Portmouthis...(siia mu eelnev kirjutatud jama) Jah, ei tea palju seal seda liiva sees võib olla.
Ja mis kellani te avatud olete? Ta tuleb homme niikuinii Emsworthi enda sõbranna juurde, me ise elame Coshamis. (ja veel mingid viisakused ja kokku leppimised)" Ja seda sel viisil, nagu räägiks enda meeletult hea sõbraga.
Ja miks vaevusin seda siin üldse meenutama. Kuna.. ma ei tea, ehk see erineb ka perekonniti aga.. Kui ma või mu sugulased mingeid asju ajavad, kas telefonitsi või kohale minnes, ei räägita kõiki aspekte niimoodi lahti. Helistan parandusse, küsin vaid kas nad võtavad mu digika parandada, palju see maksta võib ja mis kellani nad avatud on. Seal puuduvad seletused kes täpselt, kuidas ma teise inimesega seotud olen, keda ma teel sinna külastan või kellega kokku saan jne.
Ei, see on meeletult lahe. See meeldib mulle väga. Väikseimagi poeskäiguga saad väikse jutuajamise maha peetud. Ja loodan, et peagi olen meister selliste juttude pidamiseks. Praegu on veidi raskusi veel.

Kuigi.. eile vaidlesin David Lloydis ühe treeneriga:D Läksin ühele masinale, mille ekraanil ei tulnud pilti ette, läksin siis teisele ja teel sinna tuli kutt viisakusest(või igavusest) küsima, et kas kõik okei. Ma "jah, kuigi.. tulin selle masina juurde, kuna teine ei töötanud" ta kutsus mu tagasi esimese masina juurde ja palus mul sellel veidi joosta/vehkida. Ütlesin talle, et näed, see ei tule ette, usu mind, see on katki. Ta soovitas mul veel veidi seal joosta. Teadsin, et mul õigus aga no, kuidagi pidi ta ju mind uskuma jääma. :D Igaljuhul siis tuli "Oh, it seems you´re right""I said I was!" "You broke it!;)""I did not!:D""Let me see..."
Lõbus oli!:D

Tundub, et tänasest ma rääkida ei viitsigii. Tegin asju, mida vaja ja.. üpris kõik tegelikult;) Ahjaa, hommikul käisime Perryga linnas ka ja ostsin endale hirmkalli kampsuni. Jei. No vast tasub end ikka ära. :)

Nii, okei. Lõpetan vist. Keegi karjub all. Lähen vaatan, mis toimub. Arvatavasti saab ka süüa. Eriti tuline söök täna. Aitasin teha. Kusjuures selle tegemine meenutas väga Tartuffil nähtud "Tandoori armastust" või mis see oli. Ainult, et visuaalile lisandusid aroomid. Mmm!




Oi ups, unustasin enne postituse lisamast ja tormasin alla sööma:D