Halloween

Ma küll ütlesin natukese aja eest Mariat bussi peale ära saates, et ma ei vaata täna enam neid pilte kuid.. peaks seda kahel põhjusel siiski tegea 1) meenutamaks 2) teilegi näitamiseks.
Alustaks vist algusest.
Põhimõtteliselt.. Halloween, eks. Ja ma valmistusin selleks juba nii nädala alguses, käisin endale charity shoppidest riideid ja asju otsimas. Leidsin ka. Ja kui olin leidnud siis nt eisterdasin endale mingist vööst kümme ehet veel jne. Igaljuhul kostümeeritult ma minna kavatsesin. Ja natuke ups oli kui Marial ei olnud aega samamoodi poodlemas käia ja hiljem ka lihtsalt ei tahtnud ning veel suurem ups oli kui Viljar saatis mõned tunnid, enne linna minekut sõnumi, et inimesed ei leidnud endale riideid ja seega kostümeerimine jääb ära.
Kuid.. nagu Maria ka hiljem ütles, mu riietusest ei saanud kõige paremini arugi, et ma kostümeeritud olen, niisiis ei taganenud ma enda plaanist:)

Nonii, ja Maria tuli enne linna minekut siia. Mis paneb mõtlema, et milles ma veel selle aja jooksul äparduda jõudsin? Ei tea.
Aga teate mis, kui nüüd veidi mõelda siis.. kes võib olla nii osav, et kaks minutit enne välja minekut treppidest üles minnes enda seelikule astub ja selle katki käristab? Raske arvata, eks?
Ja oi milline paanika minu poolt oli ja milline naer Maria poolt. Ta ei suutnud lihtsalt mu paanitsemsit ära naerda:D Kõige iroonilisem oli see, et andisin üleeile hommikul Suele tagasi nende õmblustarvete karbi, mis oli minu käes olnud nii paar nädalat. Ja mul pole õrna aimugi, kus nad seda hoiavad. Õnneks mul on minust veidi vähem blondim Maria, kel tuli idee, et oh, kas õmblusmasin on olemas. On. Aga kes veidi õmmelnud on siis teavad, et aegajalt erinevad niidid ei taha koostööd teha ja sellepärast takerdus kogu niidikuhi nii masina kui seeliku külge. Veel paanikat minu poolt. Maria naerab. Lõpuks andsin alla ja võtsin õmblusmasina nõela(auk valel pool ja lõpp üsna paks) ja hakkasin sellega õmblema.
Igaljuhul, soovitud rongile me ei jõudnud.
Järgmine peatus, armas Coshami Tesco, kus me ID kaartidega kogu aeg jama on. Ja masinatega. Mariale andis masin kogu raha tagasi ja masinaga töötada aitav kutt oli hämmingus ja arvas vist, et Maria toppis raha valest kohast sisse (kuigi see nii ei olnud)
Jõudsime poest välja ei jõudnud ära naerda tõsiasja, et.. me olime alles Coshamis ja õhtu polnud veel alanudki.
Jõudsime linna, läksime Viljari juurde. Seal lõikasime kõrvitsat, selline väike kollektiivne töö, jõime ja seadsime sammud Viljari sõbranna Chloe poole.

Mm.. ega seda õhtut ei annagi hästi kirjeldada vist. Põhimõtteliselt.. tutvusime lahedate inimestega, kummaliste inimestega(kaks saksa kutti(Tsau Maria!))
Oh, ma sain teada, et mu nimi on ka prantslastel üsna levinud, küll Marie-Lise´na kuid siiski. Põnev, eks.
Aa ja.. kostüümidest veel rääkides. Tuli välja, et teised siiski kandsid neid. Aga Maria suutis end välja vabandada- tal oli nahkhiirtega t-särk! :D
Ja mina, ma olin piraat-hipist mustlane.(Pilt pärast saksa kuti tooliga tantsimist "Mis just toimus?"
Ennustasin ka a la stiilis "Homme on sul pohmakas" ja "Esmaspäeval sa pead tööle minema"
Minu kristallkuul.
Ja siis tuleb osa mille üle ma Maria käest veel pikka aega mõnitust saan. Ja tal on nimi.
Vern:D
Päriselt, ongi selline nimi?
Vaene kutt, oli nii hädas minuga, et pidi Marialt nõu küsima. Kui aus olla siis ma ei viitsi ja ei tahagi rohkem mäletada, mida me rääkisime ja kui väga ta üritas.
Ja Maria naeris veel öösel-hommikul kui magama läksime ja hommikul-lõunal kui ärkasime.

Eks seal oli veel head ja põnevat õhtu jooksul.

Ja koju hakkasime nii nelja paiku kõndima. Siin tervitused Maria Q´le ja Liinale, kes on teada vandersellid seal Iirimaal, me nüüd saime ka lõpuks nii 7 km jalutuskigu koju tehtud. Sel samal põhjusel- raha ei raatsinud taksole kulutada. Küll aga oli me tee mu juurde vääga sirge ja kõike muud kui pime.

Kodus hakkasime kell 5 sooje juustu-singi saiu tegema ja sööma.
6 loodetavasti magasime.. kuid seda häiris meeletu vihm, mis vastu akent ja katust trampis.

Hommikul tulid mul ka vanead koju, magasime edasi, kunagi poole 12 ajal andsin end all näole, et ma ikka olemas olen. Veidi hiljem hommikust süües saime Mariaga Perrylt kerget mõnitust nii veeklaaside, kohvi kanguse, väikse pohakajärgse söögiisu ja mis iganes teemadel veel.

Ahjaa, kuna.. need paar sõbrapilti mis me lasime Mariaga teha on väga khm.. no me ei näe nendel kained välja. Siis lisan mu lemmikpildi ka Mariast.

Tsau! :)