Naljakas poolnädal

Ma tean, et seda siia nüüd kirjutades sõnun ära. Nagu alati. Üritan enda väljaütlemistega veidi leebem siis vaid olla, et veidigi seda leevendada :)

Lihtsalt see nädal on mingil moel teistsugune. Rahulikum kuid tegusam, kulgen kuid energiat jagub just nii palju kui vaja ja õigetesse kohtadesse.
Kõlan nagu lollakas, eks.
Ma räägin, ma ei taha ära sõnuda.. kuna iga kord kui ütlen, et oh praegu on parem kui varem on olnud siis.. see ka muutub. Kohe järgmisel päeval. Päriselt!

Aga.. täitsa imestan, et ma esimese asjana esmaspäeva õhtul siia kirjutama ei tulnud. Päevast ei mäleta ma paljut. Unelesin vist ja õhtu poole tegelesin lastega, tegin süüa meile neljale(Perry homseni teises linnas tööl) ja no siis pärast seda mõeltsin, et ma ei saa koju jääda, kell alles 7 ja ma olen terve päeva unises olekus olnud. David Lloyd.
Enne mu väljaminekut oli vihma sadanud. Veidi kurjakuulutav mu puhul eks?
Igaljuhul jõudsin kenasti DL ette ja seal klubi ette mineva jalakäiate äärekivist üle sõites kukkusin. Jap.
Päris kõvasti vastu maad tegelikult. Reaktsioon oli inglisekeelne.. edasi sundsin end teiste kõrvade jaoks eesti keelele üle. Armas oli aga see, et kuskil 10-20 meetrit eemal(sellina kaugus, kus tavalislet veel ringiga mööda minnakse ja teist nägugi ei tehta) hüüdis üks kutt, kas minuga on kõik korras. Tema ja ta ema tulid mu juurde ja tundsid veel huvi ning vaatasid, kas olen korras. Rääkisin nendega veidi juttu ja lonkasin/lonkisin DL sisse. Riideid vahetades sain ka näha, et põlvedel olid verevalumid. Aga no, et verd ei paistus kuskilt, tegi olemise kindlamakas ja lonkamine lõppes :D
Ei aga tegelikult ka. Valus oli ja.. eks ikka omajagu piinlik ka, eks ole.
Hiljem sõitsin siis tagasi, Iirimaale minekuks ostetud suur kott üle õla. Valgusfooride juures peatusin, ootasin, sõitsin. Jõudsin teise foori alla.. ja koti sang jäi foorituld muutva kasti taha ja kuna ma sel ajal rattal sõitsin, kärises katki. Jeei.
Lõpuks lihtsalt lootsin, et jõuan elusa ja tervena koju ja ei sea end kuskil veel lollakasse olukorda.

Õhtul Maria Ki´le seda rääkides ütles ta, et minust saaks hea filmi, ainult et kõik arvaks, et see on liialdav ja ülepakkuv. Ja meenub, et Mannugi on filmiidee välja pakkunud:D Jään ootama.

Teisipäeval olin tubli nii hommikul kodus kui veidi hiljem linnas. Oleksin äärepealt vihmase kilekoti peal libisenud.. ja lehtede. Mis ei puutu küll mu tegususe koha pealt asjasse kuid.
Niisiis 12ndal detsembril teen IELTS testi.

Aah.. ja täna on kolmapäev? Heh.
Okei. Ei ütle midagi. Aga täna olin sama tubli kui eile.. Või koduses mõttes tublim veel.
Ja siis käisin Coshamis poodlemas.

Siin selle päevaülevaatega lõpetan ka. Tegelikult ma vist tahtsin juba ammu rääkida sellest, et ma näen siin tänavatel ja igal pool kuhu lähen inimesi kelles ma tahan tuttavaid näha. Ja olukordade ja asjades näen, tunnen, mõtlen täiesti jaburatele asjadele mis ammu ammu olnud ja.. ei tohiks üldse meeleski olla.
Viimastel nädalatel nt.. eem. Eile kui kodust välja astusin siis oli meeletu tuul ja.. meenus kuidas Rauno S. eesti keele tunnis või kus ütles midagi hingetuks võtvast tuulest vm. Ah kurat, ma ei mäleta ju seda õiget väljendit :( Aga mõte jäi. Ja nii tõesti ongi. Või siis nägin täna enda sugulast Tiiat autost väljumas.. või eile Portsmouthist tagasi tulles kõndis mu ees Nilsi kõnnaku, kehaehituse, soengu ja üsna sarnase välimusega noormees. Ja lapsepõlv/minevik on enam olevik kui ta olema peaks. Ning.. seda räägin mina, kel juba tavaliselt mineviku, oleviku ja tuleviku proportsioonid väga paigast ära on.
Aga eks neil nädalatel on see mu alateadvus, kes annab märku, et sooviks tuttavaid nägusid tänavatel näha.. ju siis seetõttu otsin ka sarnasusi.
Kuid põnev on kaa. Olen juba kahte Mannyt Black Books´ist näinud ja ma ei mäleta, neid filmitähti on veel olnud:D
Oh armsad sõbrad, te arvate, et ma vist end enda kukkumistega väga ära nikastanud vist? Peast ma mõtlen.

Kes teab.

Aga armas Krissu.. Mul on endiselt su sünnipäev siin. Nii tunni jagu.
Õnne ei saa kunagi ülearu olla, ega. Niisiis just seda sulle veel soovingi! :*


Aah.. Täna rääkisin lõpuks Suele enda Halloweeni seelikujamast. (Jamavast õmblusmasinast ei rääkinud, kuni pole sellega uuesti õmmelda üritanud ja kindel, et see okei)
"You really are accident-prone, aren't you?!"
Armas avastus.