Liblikas ja päris shell

[pealkiri on üks suur AITÄH:)]

Kuid siit kõik edasine on vaid palju segaseid mõtteid, tundeid, mida ei pea lugeja mõistma aga pean endast välja saama. Olgugi, et nii segasena.

Pool aastat sai täna. Pool aastat kui astusin Inglismaa pinnale. Pool aastat selles armsas peres. Pool aastat ära.
Igatsen ja ei igatse. Tahan olla mujal ja tahan olla siin. Tahan vastuseid kuid ootan üllatusi, ootan ootamatusi. Ootan inimesi, olukordi. Ootan tõelisi rahutusi, tormi, nii et torm oleks õigustatud. Mitte nagu praegune tormlemine kurbusest, et inimesed ei ole südamele ja meeltele piisavalt lähedal. Ja täna, just praegu tundub, et nad ei tahagi olla.
Valikud valikud. Mu enda tehtud valikud. Mu enda tehtud ja veel tegemata valikud. Ja jamadel hetkedel lihtsalt sooviks, et see ei oleks vaid ma ise kelles süüd näha.
Ja kurb on, et ma ei muutu, arvasin et ehk aga.. mida kuud siin edasi, olen ma ise kuid isegi selle erinevusega, et see ma ise läheb kaduma. Ma ei saa end näha olukordades, kust sain varem enesekindlust, rahulolu, teadmist, et teen midagi õigesti. Või olen valel teel.
Nüüd vaid tiksun lootuses, et kevad toob vastused.

Täna enda rahutuses pidin midagi muutma. Ja iroonilisel moel suurim asi mida ma teha sain(enda tänases uuta) oli.. tõsta diivani ja väikse riiuli asukohta. Need omavahel vahetada. Aga no sain enda muutuse. Nüüd istun juba tunde põrandal, et tuleks sisemine muutus, et ei oleks igapäeva diivanikoha ohjes.


Misiganes.