Midagi ei mõista teha. Olen üritanud joonistada, midagi välja ei tule. Kõik on kole ja vale. Täna ma mõtlen. Eile sain millegagi hakkama, millega ka ise rahule jäin. Aga täna!
Ja hetkel enam ei ürita ka. Mitte, et ma enda peale pahane oleks kuid vajusin nüüd lõpuks kuidagi siia diivanile ja can´t be bothered to get up again.
Aga see mõttetult elutsemine siin on üsna kurnav.
Niisiis miks mitte niisama kirjutada. Parem kui lakke vaadata. Mida ma olen ka täna teinud.
Päeval oli mul pool tundi aega kuni pidin lastele järgi minema. Olin just suure toa ära koristanud ja vaatasin/kuulasin muusikavideosid.. tuli lakkevaatamisisu:D Viskasin vaibale pikali ning hetke pärast oli ka Coco mu kõrvale end sisse seadnud. Kauem kui 10 minutit ma seda küll ei teinud, läksin igavusest kööki tegelema, kui Sue tuli koju ja ütles, et tahab ise lastele järgi minna. Haa, aitäh talle, et ei aidanud mu igavusepeletamisele kaasa:D
Kui ta küsis, kuidas mu päev on olnud, vastasin vaikne ja nagu ikka. Olgugi, et olin vähemalt nii tubli, et tõesti tegelesin enda kunstiasjadega. Vaikne siiski. Ja nagu inimesed ikka, kes on väsinud, ütles, et oh ta sooviks ka vaikset enda lärmava klassi asemel. Ja ma ju mõistan kuid ma sooviks jällegi erinevat päeva. Kannataks kasvõi mingit möllavat klassi, vähemalt inimesed ju! Või no mõtlen.. oh ikka igatsen ju endagi hullu klassi, klassikaaslasi:D See on nagu pärast haigust soovid kooli, kuna kodus oled juba end nii ära ammendanud. Sooviks nüüd kooli. Pärast poolt aastat. Soovin melu, mitte pidust melu vaid elust melu.
Ja ju need, kes on praegu need, kes koolis rabavad, mõtlevad, et ma olen ikka parasjagu jobu, et enda "puhkuse" üle nurisen. Lihtsalt ütlen, et nii ka hea ei ole. Päriselt.
Oh igaljuhul. Sue läks lastele järgi ja ma tulin üles ja sattusin Tanikaga jutule. Meenutasime enda lapsepõlveseiklusi. Ja leidsime, et me oleme ikka megaägedad olnud. Enda kalapüükide, onniehitamise(no tegelikult.. sellega sai vist küll Tauri koos nende isaga hakkama) kuid.. me mängisime seal hästi kodu! :D ja veoautokastis liivakookide tegemine ja ikka laste moodi väljas möllamised. Siin olles tõesti satun nii tihti mõtlema kui õnnetud Amy ja Tom on. Lapsed üldse. Nende meeletumad seiklused on pargis ning range järelvalve all.
Veel, huvitav kas Tom ja Amy üldse puu otsast kunagi on saanud võtta õuna, et seda süüa? Või ma ei tea. Ilus on ju kui poest ostetud redist süües tuleb vanaema aed meelde. Muidugi tuleks ta paremini meelde vanaema aiast saadud redist süües kuid no..
Heh, olen ka vist sellisesse ikka jõudnud, kus tulev generatsioon on nii hukas nii hukas :D Kohutav!
Aga jah pärast üsna pikka Tanikaga jutustamist läksin alla kööki mässama ja õhtusööki tegema.Haaahaa. Ma tegin täna erinevat sööki:D:D Teate kuidas see erines? Ma ei pannud sibulat ja taragoni sisse. Apppi! Ei no, siin Sue ütleb mulle, mida ma süüa peaks tegema ning kuna meil taragoni ei olnud siis ta ütles, et oh kuule, mõtlen sulle midagi erinevat siis välja. :D Hästi. Ja no kahe puuduva asja asemel panin kaks supilusikatäit jahu kaa! Oi oi milline erinevus. Ja jamal kombel jäi Sue ise ka kööki enda asjadega asjatama. Ja see ei ole sellepärast hea, et ma möllan rohkem maitseainetega, kui teda ei ole. Veider aga.. ta sedasorti inimene, kes peab üsna täpselt retsept järgi asju tegema. Ja mina mitte. Ja no üritan siis ikka nende moodi asju teha kuid.. paratamatult tahan ma rohkemate maitseainete poole käe sirutada. Missest et vähem on rohkem. Mis seal ikka:D
Pärast seda nagu ikka, köök korda ja üles enda tuppa, kuna all pole miskit teha. Khm. Siingi pole midagi teha aga no vähemalt üritasin joonistada. Kuigi mu viga või olla, et mul oli hoopi maalimist vaja, et see joonistamine edeneda ei soovinud. Kes teab.
Oh põnev on siin niimoodi põnevleda ju!
Ah mis seal ikka, lagi, siit ma tulen.
No comments:
Post a Comment