(really)Early spring

Istun ja mõtlen, mida öelda tahan.

Alustan sellest, et.. olen üksi kodus ja naudin seda. Meeletult. Eile käis ka Maria külas. Eilne oli põnev. Näiteks juba ilma poolest. Armsad tuisklevad sõbrad, ma võtsin eile päeval 11-12 paiku näole päikest. Istusin trepimademel, millel tavatsesin suve lõpul kohvi juua, ja istusin. Ja muidugi Cocogi enda paitusesoovidega kaugele ei jäänud. Perry mässas köögis laste lunchiga ja tuli mingil hetkel ka välja ja ütlesin talle, kuidas ma ei suuda uskuda, et ma olen enne enda sünnipäeva kuival trepimademel ja võtan päikest, tunnen selle soojust enda näol. Mäletan veel 9nda klassi lõppu, kui vaid emme veel Tartus elas ja ma nädalavahetusteti seal käisin ja.. ehk aprilli lõpus teki ja lamamistooliga vägisi päikest püüda soovisin.

Päike püütud istusin üleval enda toas ja ootasin millal pere kodust läheb, et saaksin Coshamisse poodi minna kartuleid ostma :D Kuigi nende äraminekuga läks nii kaua aega, et jõudsin veel Greys anatomy ära vaadata. Jei. Haha. Okei, ja siis läks veel riiete leidmisega aega kuna! Mul olid kõik riided pesus või sinna teel. Eriti püksid. Eelneval õhtul juhtus veel selline õnnetus mu viimaste puhaste püksidega, et jõin kohvi ja Tom hüppas diivanile ja kuum kohv lendas mu pükste peale. Ja diivani. Jeejee. Never mind.
Mh, igaljuhul. Riietatud sain jaa. Aga.. kõige veidram ilm üldse eile! Päval võtan pikest ja tunde hiljem astun enda koduuksest välja ja oi ups mingit rahemoodi asja sajab. Ei hoolinud ja siirdusin enda kartulite järgi. Põikasin ka charity-shoppidst läbi ja sain isegi kaks asja ostetud. Ning lendlesin koju.
Keetsin kartulid, panin jahtuma ja läksin Mariale vastu. Teda oodates hakkas taas sadama. Nende vahepeal oli muidugi päike.
Maria tuli, siirdusime Tescosse materjale ostma ja kui koju jõudsime võis kartulisalati tegemine alataaaa!
Salat ja pirni kiss käisid käsikäes. Ja kartulite jahutamine. Ning nagu kuskil ka mainisin, kartulisalat pidi olema tehtud frankfurteri viinerite ja hapustatud koorega, kuna lastevorsti ja hapukoort siin ei ole. Aga teate, mis veel? HEA TULI! :D
Niisiis sättisime end siia suurde tuppa teleka ette, vaatasime meeste laskesuusatamist? sõime enda salatit, jõime siidrit ja õlut ning rääkisime juttu.
Naiste suusatamist oodates muidugi. Kui see kätte jõudsime vaatasime telekast pilti ja kuulasime arvutist Vikerraadio ülekannet juurde. Haa, vähe ei olnud Vikerraadio omad ajast maas või? Ja no, ei olnud hea Kikut jalutamas näha, kuid mis seal ikka.
Pärast suusatamist vaatasime Armastust kolme apelsini vastu ja mõned lõigud Kreisiraadiost.
Khm. Ja selle osa muidugi peaks maha salatsema aga.. me vanainimesed olime juba pool 1 unele jäämas. Täiesti jube :D
Ja hommikul põõnasime kaua kaua. Ja Maria sai mu voodis hästi magatud jee! Ta pidavat nüüd aegajalt mu juurde magama tulema, et saaks korralikult välja puhatud:D
Ning no ma ärkasin tast pool tundi varem, tegin köögi korda ja keetsin vee, et võimalikul kiiresti Maria ärgates kohvi saaks ning salatit sööma. Ja just seda ma tegimegi.
Aga.. enne seda veel. Mulle tuli pakk. Ja ma ei osanud välja mõelda, kes mulle London lähedalt paki saadab. Ja ei julgenud lahti teha:D Maria oli just ärganud ja ütles, et ma lahti teeks, et ju sees on siis miskit kirjas. Tegin seda ja mis pakist välja tuleb? Käekell. Segadus segadus, kuna leppisin emmega kokku, et ta saadab mulle raha mu raamatute eest. Ta oli seda just esmaspäeval ka teinud. Ja venna oli ka vist sellega kampa löönud, ei tea. Palju mõistatamist ja Skypes emme pommitamist. Ja nii nagu arvasin, oligi see venna pere olnud :D (amazoni kaudu)
Hullukesed. Oh see oli neist nii armas. Nüüd õhtul enda asju üles tuppa viies ikka mõtlesin kui palju mul vedanud on, et mul on nii palju armsaid inimesi, kes hoolivad. On ju Kata ja Jan mulle just põhikooli lõpuaastal pooleks aastaks emmet-issit mänginud:D ja õde ja tema perekond. Ja ma tean, et mul on veel mitu-mitu peret kuhupoole saan alati pöörduda. Ja see on hea tunne. Nii hea tunne, et tekitab kurbust, et need pered on nii kaugel.

Igaljuhul sain ka venna perega pärast seda üllatust räägitud. Muidugi nad lootsid, et paki kohaletulemisega lähe kauem aega aga.. oh see on ju Inglismaa. Postiga nad oskavad ümber käia. Kui just lund ei saja.
Nii. Ja kartulisalati ja kohvi juurde tagasi. Mõlemad Mariaga nõustusime, et salat oli täna parem veel kui eile. Palju! Mh, sõbrad kes te näljased olete, tulge külla. Olen veel paar tundi üksi kodus ja salatit on lademetes! (Maria oled sa kindel, et sa salatit enam ei soovi? Äkki tuled pühapäeval sööma? :D)
Ja siis me lebolesime, vaatasime telekat ja rääkisime juttu. Ennekõike kevadest. Jaoi pettumust. Avastasin, et põhimõtteliselt kogu mu märts kaob intervjuudele Plymouthis ja Brightonis. Ja nüüd ka aprilli teine nädalavahetus Bristol UWEs. Ja tollest järgmisel nädalal läheme Mariaga Bournemouthi kontserdile ja oh. Ja ma ei tea kuhu mahuvad London ja seiklemine ja Birmingham ja ma ei tea mis kõik veel. Ajaliselt ja rahaliselt.
Oh god.
Aeg läheb kiirelt. Ja kui nii mõelda, kui sisustatud need järgnevate kuude nädalalõpud on siis.. Maria on põhimõtteliselt juba läinud.
Samas jälle lugesin enne enda suvelõpu blogi postitusi ja tundub, et seal mahutasid päeva rohkem. Ja ju saab see ka kevade puhul nii olema.

Mh, mainisin vist, et olen praegu üksi kodus? Maria läks kuskil 3-4 ajal vist ära? Ja sellest ajast saati pole ma suurt midagi tarka teinud. Kuid ma nii nii naudin seda üksiolekut. Muidu kui inimesed kodus on, ei ole mul midagi hullu olla kuid.. kui neid ei ole on palju kergem. Üksik hunt noh.
Enne tabasin end mõtlemast, et oh millal on mul võimalus olla täitsa enda kodus, hubases ja head, nii nagu Kase oli ning seal end hästi tunda? Kuna praegu tundub, et ükskõik kus ma järgneval kolmel aastal ka ei lõpetaks, kodu see olema ei saa. Ja üksindusest ei saa rääkidagi, ega.
Ja avastasin kui veider ma enda üksindusetaotlusega olen. See mida soovid, seda saad eks.
Igaljuhul
mõtlen siin, et pere on vist kuskil tunni pärast kodus, ehk peaks end siit suurest toast üles enda tuppa kupatama.

Veel tahan öelda, enda peagi vanakesemõtteid mõlgutades ja nagu juba ütlesin, lugesin enda blogi veidi algusest ja.. mõtlen, et no regrets.. Või olgugi, et alati ei ole enda elus toimuvaga rahul olnud kuid aah, kuid kõik kõik on vajalik ja kui väga ma ka tuleviku pärast ei muretseks, tean et ei ole seda vähem nendel olnud hetkedel teinud. Ning kui mu kartused saavad tõeks, chin up ja ju tulevad õiged asjad peagi teele.
See teadmine ei vabanda muidugi ka praeguste tegemistavajavate asjade edasilükkamist kuid ma ei saa seda tunnet enda seest, et kõik läheb hästi ja/või lõppeb nii nagu mulle õige peab olema. Äärmiselt fatalistlik lähenemine kuid ei saa parata :)

Oh ja üles ma lähen.