Haa.. ja mu hommik kuni lõuna oli sama imelik, kui mitte imelikum veel. Ehmusin isegi enda oleku peale. Ei see oli jah veider ja häiriv.
Kuid. Pakkisin enda asjad ja läksin David Lloyidi. Kuigi viimsel hetkel ähvardasin ümber mõelda. Sadas.
Olgugi et ma tean, et mu viimased postitused on vaid mu rattasõitudest aga.. ma ei saa praegugi erandit teha. Lihtsalt esiteks libisesid mul jalad pedaalidelt. Kord ka eriti margilt tee peal, pärast mingist lahedast kutist möödumist. See küll tagasiteel ja.. no mul ei saanud väga rohkem suva olla. Seda see DL muga teeb.Suht.
Aga.. kui ma sinna poole alles vurasin, mingi 1 paiku siis vast, oli mul tuju veel üsna jama ja.. no üritan seletada kuigi see on nii tühja seletamine, kuna see ei ole ei naljakas ega mõtekas jutt kuid.
Igaljuhul on risttee, mis ei ole tegelikult risttee, see on rohkem T-tee. Ja ma sõidan selle ülemise kriipsu vasakult paremale. Keskmiselt kriipsult keeravad aga ka autod.. paremale siis. Ülemisel kriipsul aga on punane foorituli ja ma lähenen sellele, tean et nii kuradi mõtetu on seisma jääda kuna sajab ja mul on ju eraldi rattatee. Roheliseks võõbatud ja puha ja ma lihtsalt küsin/palun kõva häälega endast "Can I go, can I go, can I go?" ja no.. tuli ei muutunud selleks ajaks kui selleni jõudsin. I went.
Sõitsin enda tusatujuga edasi ja.. kuskil 500 m hiljem hakkasin lihtsalt naerma.
Sellline huuumor!
Saab lollakam asi veel tuju heaks muuta? Vaevalt.
Midagi mis ma veel mainida tahtsin oli see, et.. lugesin eile öösel enda varasemaid postitusi siia. Veidi. Ja.. oi palju on muutunud. Või no muljed on muutunud, arusaamad ja hinnanguandmised.. Kuigi jaa, eks olegi alguse asi, õhinaga võetuna.
Ja praegu on kõik nii tavaliseks saamas, et.. et ma ei oska neid vist isegi nii näha, et neid siia üles kirjutada. Või ehk ootavad need kirjutamised lihtsalt mu paremat tuju;)
No comments:
Post a Comment