Out of my system

Miski närib ja aru ei saa, mis.
Kas see, mis ikka ja jälle kummitamas käib.
Siis sooviks aga taas olla Kasel, uhkes üksinduses, ehk uhkes teadmises, et peagi võib kuulda uksekoputusi ja sõbralikke nägusid, kogusid sisse astumas.
Või sooviks, et sellisel rahutul õhtul olekski seal vaid üksi ja läheks ükskõik mis kellaajal jalutama, ilma et peaks miskit kellelegi ütlema. Ega siingi mingit kontrolli ei ole aga.. aga ma ei ole üksi ja ma ei ole omas kodus.
Siis veel teadmine et mõned asjad ei muutu kunagi. Ja ehk ei hakkagi muutuma? Millega ma olen ka rumalalt leppinud.
Ja kartus mitte sisse sulanduda.
Oh ja siis veel tunne, et pean enda ütlemisi-olemisi-tundmusi piirama hakkama. Juba lubasin endale seda täna päeval aga see peab vist progress olema. Samas mida ma siis ilma sellise iseendata teeks? Aaah.
Ja mis veel. Arvan, et Eestisse veeren, kuigi seda saaks ju parandada kuid ei, ei mõista sedagi teha kui on jama tuju või on igav või on mõlemat.
Muidugi on ka äge, et ma ei suuda end väikeste asjade pärast kokku võtta, hiljem saab igal juhul põnev olema!
Aaah, see whine.