Sun & shine

Ma ei kirjuta siia enam palju, ega?(Ehk paraneb see nüüd taas, kuna hommikupoolikud saavad taas vaiksed olema, kui ma just tubliks ei hakka ja näiteks nende 4-5 tunni jooksul kui mul teised asjad tehtud DLi end ei vea)

Täna on esmaspäev mis tähendab, et lastel sai kahenädalane vaheaeg otsa. Ja kuigi ma ei töötanud mingi meeletult palju selle aja jooksul, oli siiski tunne, et peab alati valmis olema millegi tegemiseks. Või lebolesin lihtsalt väljas päikse käes:D
Nüüd olen Liina klubiga liitunud- on ka täitsa randid olemas. Eriti MRG sõrmuse rant. Ja no sellisel ajal (aprilli keskel siis) on see ikka omajagu asi mille üle uhke olla.
Täna tuleb kolmandat päeva järjest vist selline äge päev, et päike on kõik pilved minema käsutanud. Tuhavinet küll mitte aga mis sellest.

Mis ma siis siin teinud olen?
Nädala sees käisin arvatavasti sada korda mänguväljakul, triikisin ligi tonn pesu, oh.. värvisin/õlitasin õliga toole samal ajal päikse käes praadides, ujukaid olen ka heegeldanud ja isegi raamatut lugenud. Meil Mariaga väike raamatuvahetus.
Eile! Eile käisin päeval DLis perega. Aga üldse kohe ei viitsinud midagi teha, seega olin laisk ja lebasin basseini ääres ja võtsin päikest ja lugesin. Pärast seda tulime koju, mõtlesime kaua kaua Mariaga, et mida me küll teeme. Rongid ja pühapäev on kaugel sõprusest. Seega üks teisele külla ei saanud minna. Aga Marial oli õlle isu. Tema siis kõndis ja mina sõitsin rattaga Havantisse. See oli kella nelja paiku. Ja kui ma olin enne naljatamisi Marialt küsinud, et mis sa arvad, et kuskil nelja paiku on veel pühapäeval poed lahti siis.. üllatus üllatus. Just sellel ajal kaks suuremat kesklinna(kese)s olevat poodi sulgesid uksed. Päästis mingi pisike indude poeke. Aga kas ma ostsin Maria ihaldatud õlled, kuna ta mu ratast valvas(lukk jäi koju, ups) Ei. Jack Daniels colaga.
Istusime parki(siin tundub, on pargid vaid lastemänguväljakutega) võimalikult kaugesse nurka, puude varju, et veidigi lapsi me avalikust joomisest säästa. Aga ei, nad olid tegelikult kaugel meist. Mingid noored poisid mängisid kuskil lähedal jalkat, kutsusid meidki aga.. otsustasime piinlikkusest endid säästa.
Istusime, jõime, sõime ja rääkisime enda seiklustest. Näiteks reedestest.
Reede.
Me tegime Mariaga väga väga tagasihoidliku pub crawli(no peab ju tagasihoidlik olema, kui aega on antud kuskil 8-11? ja meeletult palju raha jookidele kulutamiseks pole) Läbi käisime vist 5 pubi Albert roadil? Ja ühte sisenedes äratasime turvameestest tähelepanu, kuna naersime nii kõvasti. Saime nendega räägitud päristolu ja "terviseks" jutud ja läksime sisse. Ja no sealt edasi tuli mingi tantsiv kutt, keda me olime teises pubis näinud meiega rääkima, kutsus ka enda sõbra ja. Hahaha. Sõber oli lätlane.. ja väga Mariast sisse võetud. :D Aah. Jah. Tsshhh.
Aah ja mis veel. Me eelmise reede Emsworthis käik on nii palju sensatsioone tekitanud, et Maria kuulis mingeid täitsa võõraid tsikke rongijaamas meist rääkimas. Et vaata, kuidas mingile kahele blondiinile pubi omanik jooke välja tegi, et me baarmaniga ringi tsillisime ja et huvitav kas nad tagasi ka tulevad.
Ei no. Äge jah.

Aga muidu tagasi tulles praegusesse.
Meeleolu muutub järjest helgemaks ja murelikumaks ühe korraga. Kartused ja ootused ja kahtlused tulevad. Esiteks läheb mu siinne hinge hoidja peagi ära, teiseks tundub nagu hakkaks ma ka ise varsti ära minema, mulle otsitakse asendajat. Küll küsides absoluutselt iga päev, kas ma olen ikka kindel, et ma tahan ära minna ja vastust küll ette teades siiski veidi pettumas.
Kolmandaks. Sain nüüd lõpuks enda ülikooli asjad korda. Või no ametliku pakkumise, mille ma olen nüüd ka vastu võtnud ja tänu millele sain ka ühika kohta taotleda. Kuid kõige sellega tuleb ka mure, et kui hästi ma ikka hakkama hakkan saama. Raha saab probleem olema aga selle suudan vast lahendada. Kuid ma muretsen just kursuse enda pärast, et huvitav kui sügava põhjaga see koht on kuhu mind sisse visatakse ja kas saan seal ujutud.
Aga jah. Ja nüüd mingi pisikese muremeele katte all olen juba nädal aega täiesti sürr unenägusid näinud ja ma ei tea kus seiklemas käinud.
Kuid siis on jälle helge olla kuna siin pere poole pealt tunnen kuidas olen täielikult pereliige, nüüd muutuvad ilmad järjest sarnasemaks sellele kui alguses, kui lapsed kooli läksid. Ehk täna oli juskui deja vu ja ei olnud ka. Kuna tuli meelde kuidas ma alguses hommikuste väikeste tegevustega maadlesin kuna ei olnud meeles kus eri kappides kõik eri nõud on(Mariad teavad, et siin on üüsna kreisi see süsteem:D) ja mida tuleb lunchboxidesse kaasa panna ja oot-oot kes sõi ühte ja ei söönud teist ja mida tuleb hommikusöögiks anda, mida mitte.
Ja täna hommikul tegin Amyle isegi ilusa soengu kuna aega meil oli ja ta ise ei olnud selle vastu. Vahepeal ta on tujutu ja ei soovi peale tavalise hobusesaba midagi ja teistel kordadel pole meil lihtsalt nii palju aega.
Ja kogu koolitee rääkisime kolmekesi korralikult, lõbusalt ja entusiastlikult juttu, milleks alati tuju ei pruugi olla. Ei neil kui ka mul, kui hommikul asjad libedalt ja kenasti ei ole sujunud.

Nonii, kell on nüüd kümme läbi ehk.. peaks veidi tööd tegema ja siis arvatavasti päikse kätte lebolema taas. Raamatu või heegeldusasjadega. Või raamatu ja heegeldamisasjadega.

Tadaa!