Teisel päeval

Täna neljapäev, jutt teisipäevast.

Hommik nagu hommik ikka, vaid et Sue palus mul veel pärast laste kooliviimist nende toad korda teha. Amy elutseb ja magab küll nüüd juba pikemat aega Tomiga samas toas kuid mängude toaks on ta vana tuba jäänud. Ja no, kui kunagi kirjutasin, et Tomi tuba koristama pidades olin suure ehmatusega toast välja tagurdanud siis seegi kord võttis põlved veidi nõrgaks kuna.. mul ei olnud sel hommikupoolikul ju palju aega selliseks möllamiseks veel teiste koristusasjade kõrvalt. Aga no ära tegin. Ja vist ei võtnudki nii palju aega kui välisilmest arvanud oleks.

Käisin duši all, sättisin end korda, pakkisin endale ja Mariale lõuna kaasa ja rongileee... Sättimise koha pealt võin ja pean ära märkima, et riidesse sättisin end lühikestesse pükstesse ja toppi, kuna lubati sooja ja päiksepaistelist päeva. Et saaks kenasti päikest eks.
Paarikümmend meetrit pärast kodust lahkumist esimese signaali kuulmist mõistsin, et.. päris armas saab vist päev otsa olema. Seda seetõttu, et ma olin Coshamis, kus signaalitakse nagu üsna harva, mitte olen-äge-ja-signaalitan-iga-nurga-peal-Emsworthis.
Ja no rongijaamas seisin mingid hetked seljaga ees oleva rongi ja teiste inimeste suunas ja sorisin enda põhjatus käekotis. Pööran ümber, kõik vaatavad. Eieiei, ei meeldi nii. Ja kui see rong veel eest ära sõitis, vaatasid kõikide teiste seas ka mingi kamp navy või ma ei tea mis uniformis kutte pikalt pikalt järgi. Selle peale tegin ma neile nägu: "MIDAAA?", nad naersid.

Rongid sättisime nii, et Mariaga saame sama rongi peal kokku. Saime. Marial oli rongile megakiire olnud.. ja oli veidi inimesi inglaste pühast järjekorrast ette trügimisega pahandanud. Naisi ikka muidugi.
Rongisõit muidu nagu rongisõit ikka. See tähendab. Kaks rongisõitu, vahetama pidime.

Bournemouth.
Ekslesime kaua kaua kuhugi, polnud aimugi kuhu, kuna no. Kaarti ikka kaasa ei võtaks jah. No pidin aga hakkasin sellega tegelema mõned minutid enne seda kui pidin välja tulema. Ja muidugi saab sel vajalikul hetkel printeril tint otsa. Meil on ka teine printer siin olemas kuid selleks oleks pidanud ma enda läpaka alla tooma ja siis veel jamama hakkama ja. Valisin õigeks ajaks rongile jõudmise.
Niisiis kaarditult käisime ringi, mõtlesime kellelt ja kas teed kuhugi küsida. Lõpuks käisime kuskil pubis sees küsima, sealt ütles neiu, et turismikeskust neil ei ole linnakeses. Haa, veidi eksis aga okei.
No siis ekslesime veel.
Aga enne seda käisime poes juua ostmas ning otsisime vetsu. Leidsime selle mingist pisikese kaubanduskeskuse PaRkLaSt!? no mis seal ikka. Aga vetsu kõrval oli ka linna kaart ja kaardil Taptaraaaa- Tourist Information täiesti ära märgitud. Jeejee.
Ekslesime siis sinnapoole, sellest hoolimata, et kui mingite suunamärkide järgi läksime näitas üks silt täpselt maja suunas, kus olid vaid poed. Tegime mingitel tänavatel selle ümber tiiru või kaks. Olime vääga väga tüdinenud ja tusased.
No Maria oli lisaks sellele muidugi vahepeal mu pükste pärast kõveras.
Käisin siis seal majas kuhu suunda näidati, poest küsimas, et kuhu ma minema pean. Selle peale leidsime siis üles aga.. see silt oli ikka täiesti metsa.
Sealt küsisime O2 Academy kohta, öeldi et see teises linnaosas, bussiga 15-20 minutit? Natuke muserdas, et aah, kaugel kaugel. Haa, jaa ta oli siis.
Aga no sellest hiljem. Sel hetkel oli kell vast kuskil 2 või nii ja otsustasime kiiremas korras kuhugi maha istuda ja enda pikniku pidada.
Kas ma mainisin, et päike end Bournemouthis millegipärast korraga palju näidata ei tahtnud. Maria oli taas kõveras- nii palju siis su jalgadele päikese saamisest jah?!
Sõime ja sõime. Oleks soovinud ka juua aga sellega pidi veel ootama, kuna see park oli paras möödakõndimishoov.

Kui olime veidi energiat juurde saanud(seda oli tarvis pärast seda lollakat ekslemist ja peata olekut) otsustasime varem nähtud parki minna, mis oli rohkem kodusem- palju puid ja mitte mm-täpsusega niidetud muru ning ikka.. metsa/pargi moodi. Muidugi kõige olulisem oli, et ta oli sobilik calimochode joomiseks.
Jõime ja rääkisime plaanidest ja naersime ja jõime ja rääkisime ja.. nii kuskil kella viieni? Olime enda joomisega täiesti graafikus :D Nimelt pidime veel kenasti O2Ani kõndima, otsima pubi, kus drink võtta ja sooja saada ning siis kella 7ks ukseni jõuda.
Tee peale jäi mitu vetsuskäiku. Eriti armas oli kui ma läksin mingisse restoran-pubisse arglikult küsima, kas vetsu võib minna ja barmen turtsatas naerda ja ütles, et muidugi võib. Eestis ju ka ikka lubatakse kui klient ei ole aga vaadatakse vähe kurjalt siiski. Peaks ära harjuma, et siin nii ei ole.
Ja tee mis arvasime, et võib kaua kaua kesta, seda tegelikult ei teinud. Täitsa okei ligi pooletunnine jalutus oli vast? Mitte et me pärast pudelit veini väga ajast oleks hoolinud aga.
Ja no pärast pikka otsimist leidsime ka pubi kuhu minna- järjekordne inglaslik asi- pubisid tavaliselt ostutänaval ei ole. Ja O2A oli just ostutänavale paigutatud. Aga oi, ei isegi ühe pubi leidsime.
Ja no kella 7ks läksime siis välja, leidsime eest veel suletud uksed ja pika järjekorra. Võtsime meiegi lõdisedes kohad sisse.
Keski kutt käis käepaelu jagamas ja ma ei tea millest rääkimas. Enne sisse minemist sorteeriti kotid läbi. Nagu läbi läbi mitte vaid katsudes. Võeti asjad välja!
Ja no nii jäime ilma enda midnight-snäkkidest. Oh how sad :D Ja ma oleks enda sukkpüksid(mis öiseks soojenduseks kodust kaasa krabasin) lauale jätnud.
Kuidagi mul õnnestus nad aga igaljuhul ära kaotada. Ma ei tea kuhu nad kadusin aga pärast kontserti kui mõtlesin, et kuluksid ära, olid nad kadunud.
Aga.. kontserti paik oli äge. Ägeda rõdu ja üleüldise olustikuga.
Me Mariaga nihverdasime end üsna ette. No teine seisurida. Soojendusesineja- naine oli väga huvitav. Ta liigutused ja lavaline olek oli vist isegi huvitavam jälgida kui laulmine. Muusika oli hea ja nauditav kuid.. kahjuks see kõik sai rikutud me taga möllavate teismeliste tõttu, kes lihtsalt ei suutnud veidigi vaiksemalt olla. Saan aru, et ju nad ei tulnud soojendajat kuulama aga.. Aah, päriselt see oli jube. Üritasin 100 korda neile kurja pilku heita aga.. tulutu:D
The Temper Trap.
Aaah, mõnusmõnus. Ausaltöeldes ma veidi kartsin, et ehk ei ole hea kuna.. näiteks enda muusikamängijas ma neid väga kuulata ei viitsi. Kui siis Down Riverit vaid. Aga live oli äge. Olgugi, et mingeid tehnilisi probleeme oli omajagu.. solistil. Solistil, kes sellest väljagi ei teinud ja teised bändiliikmed selle vihjasid ja viipasid. Mis seal ikka.
Ja ei, liigutada ja muusikat nautida sai. Kuigi ups, mu taga olev kutt sai mu patsis olevate juustega vist maadelda. Aga ta oli sõbralik. Selle ajani kui me kõrvale trügis ja me saan-end-liigutada oleku rikkus.
Kontsert oli aga äge ja oleks soovinud pikemat esinemist aga no, seda ei saanud. Ja nüüd.. kui pole ammu head asja kuulamas käinud.. nüüd tuli meelde mida igatseda.
Mh, mis seal ikka.

Tagasitee rongijaama oli jahe. Käisime veel poest läbi kuna.. kõik söödav joodav oli ja kotist kadunud.
Rongis oli unine unine olek. Mis sest et.. kell sai veidi 12 läbi kui me rongist väljusime(ligi tunnine rongisõit), et edasi bussile minna. Bussi oodates oli oi oi kui külm. Ei mäletanudki hästi millal ma niimoodi üle keha värisesin viimati.
Ja no buss sõitis ka veidi.
Ja jõudsime Coshamisse, sel ööl tundus kodutee pikk. Ja kui me majani jõudsime.. tuled põlesid ja nägime aknast, et Sue ja Perry on veel üleval. Meil mõlemal, et misasja. Hullud on või.
Aga no Suel oli hommikul koolis tööintervjuu milleks ta valmistuma pidi(proovitunni pidi andma ja ma ei tea mis kõik veel)
Ja no selleks ajaks oli ta juba üsna pahane nii enda kui kodu töötamise peale, et oli veidi tõredam kui muidu. Mitte tõre tõre aga täiesti arusaadavalt jamas olekus. Niisiis soovisime Mariaga talle veel edu ja läksime üles. Mariaga veel rääkisime, et vaene Sue, et veel sellises vanuses sellise hulga õppimisega tegeleda ;)

Sättisime end unele. Kindel ei ole aga kell oli siis vast 2 jah? Ja no äratuse panime kella 6ks, et Maria rongile saaks mindud.
Hommikul kui Mariat ära saatma läksin uksele siis Tom oli just üles ärganud ja pani uniselt enda kooli särki selga.. Ja no just sel hetkel ütlesime talle "Hommikust" vaeseke sai enda pea lõpuks särgiaugust välja ja oi kuidas ta ehmus, et minuga oli ka Maria. Nimelt olin küll Amyle rääkinud, et näe Mari tuleb üks öö nüüd meile.. aga Tom ei teadnud sellest midagi ja unise peaga veel selline üllatus. :D
Maria läks ära ja ma läksin tagasi üles ja tegin veel mingi 20 minutilise une? Alla minnes oli Amyl kahju, et oi ta ei näinudki Mariat. Kurb küll.

Ja siin ma lõpetan kuna.. kell saab kohe nii palju, et pean Tomile ja Amyle järgi minema.

Tsautsau

PS Sue sai töööööö. See oli nii hea uudis. Võttis palju palju pingeid maha kuna see oli üsna stressirikas, et ta veel tööd ei olnud leidnud ja selle pärast lisaks ülejäänud koolitööle mõtlema pidi.