Ma käin enda unenägudes mingis veidras majas.
Ja täna magasin päeval kuna eile öösel lugesin üsna kaua raamatut ning ei leidnud selle õnnetu ilmaga päeval midagi suurt targemat ka teha kui lihtsalt pärast paaritunnist tööd põõnata.
Ja.. viimased kaks päeva olen nüüd mingis veidras meeleolus olnud. See ei ole mind üle võtnud, mul ei ole halb. Aga veider on. Eile tundsin päev otsa, et olen terav, et ei peaks all olema, et mitte midagi halvasti või sobimatut öelda. Samas tundusid asjad kauged ja mingi halluse sees. Ju aitas kaasa ka raamat, mis edenedes jõudis mind kaasa haarata.
Õhtul mängisin lastega Legoga, ehitasin miskit ja tundsin rõõmu kui hästi nad koos mängisid. Ei ühtegi norimist ega tüli. Bliss. Hiljem tulin üles, ostsin Brightoni piletid ja sain lõpuks ka Kerliga jutule. Lõpuks kuna olime juba päevi suutnud seda edasi lükata.
Kuid see pikk jutustamine tegi olemise heaks. Tunne nagu oleks Kerli juures istunud ja juttu ajanud vm. Ju mul oli seda vaja. Ning nüüd täna tegi see mind jällegi kurvaks kuna igatsen selliseid jutuajamisi, ükskõik kellega mu armsatest. Siinoleku ajal olen saanud neid silmast silma teha ju vaid Mariadega. Ja siis tuleb kurbus, et suvel Eestis olles olen justkui hiir rattal, kes tahab kõiki lühikese aja jooksul näha, kes tahab ka üksikuid hetki Tartu tänavate ja kohtadega, kes tahab selleks kõigeks rohkem aega. Kas sinna saavad need jutuajamised ja olemised mahtuma. Kõigi mulle kallitega.
Tuhat veidrat mõtet mu peas mis piinavad ja ei piina, tulevad ja lähevad aga jätavad mingi väikse ängiraasu endast maha.
Ööl enne seda suutsin veel mõelda ja hakata kahtlema lapsepõlvemälestustes. Või.. päästis valla need mõtted see, et kassil oli taas kord mu diivanil paha hakanud ja hulga hiljem ma lihtsalt küsisin all, kas on okei kui ma diivanikatteid pesen ja Perry vabandas ette ja taha kassi pärast. Ja mulle oli see veider kuna, nagu ma ei oleks enda elus lollemaid asju kogenud ja näinud kui mingi karvapall diivanil(Kuigi kui Maria Q siin oli, oli see tõesti jäkk)
Ning nad ei tea. Muidugi ei saa nad teada kuid.. isegi Sue vanemad teavad mu perest vist ühe õhtu jutuajamise järel rohkem kui nemad igapäevase kooselamise jooksul teadma saavad, kuna.. nad ei küsi ja ei huvitu.
Või see lihtsalt pani mõtlema ja meenutama. Ja mõned meenutused vajaksid teiste osapoolte seletusi kuna lapsearu on lapsearu.(draft) Eriti lapsearule võõraste olukordude tõttu.
Teine tekstisessioon päeva jooksul ja pärast seda mitu tundi lugemist kuni raamat sai lõpetatud. Unenäod olid vist nii mõtetest kui raamatust rasked. Sellised eksistentsialismi ja ülekohtu, tühisuse mõtted.
Niisiis ärkamine oli vaevaline, seda enam, et mu akna ees kuivas riidepuude peale paigutatud suur ja lai diivanikate, mis toa vaevatult mõnusaks keldrikambriks pimendas. Lapsed koolis, väiksed koristamised ja järgmine unenäovabrik.
Ja seal oli taas see maja. Enne seda oli aga lennujaam ja sellest väljas meeletu trall. Minu kohmakus ja asjade pillamine ning enese sellega närviajamine.
Aah, mul ei ole täpset mälestust toimuvast aga selle kogupildi hallus on rõhunud suhteliselt terve päeva.
Helgem oli aeg kui sain venna perega räägitud. Kata: "Hedi, ütle Creme bonjour"
Hedi Liis(kaks pool): "Ei ütle" Kata:"Mis meil külmkapis on? Creme bonjour? Ütle" Hedi:"Ei ole, külmkapis on Võimiks"
Ta räägib nii palju ja kenasti juba. Ja mina olen kaugel. Ja kui olen lähedal, ei ole kaua.
See mind vist näribki. Aeg Eestis.
Mul ei ole pragu koduigatsust aga ma tean, et kui ma seal olen tahan sellest viimast võtta ja tajuda seda koduna. Aga kuidas sa tajud kui kodu on välja üüritud ja Kasele enda jalga tõsta ei saa :(
Kodutu läheb koju. Veider. Ja kurb. Kurvastan kuna soovin võtta Tartut nii nagu teda enne äratulekut nägin. Olla iseseisev, mitte muretseda ja arvestada kus magama ja elutsema pean, kelle teisega arvestada. Kuidas kõik klappima saada.
Aah. Ja ma teen seda taas. Muretsen silla ületamise pärast mis on vaevu vaevu silmapiiril. Aga see läheb mulle niivõrd korda ju.
Selgust on vaja.
Positiivseid uudiseid, veidi paikaloksumisi. Kasvõi sellis väikse asjaga nagu nädalavahetuse öömaja paduvihmas.. prognoosi järgi.
Nüüd lubab nädalapikkust vihma. Ja kui ma just ei luiska siis mu siinoleku jooksul sel juhul nii vihmast nädalat ei olegi olnud. Pluss ülehomseks lubab äikest. Aga siis saab ju maha istuda.(Tss, et seda kohati terve talve teinud olen)
No comments:
Post a Comment