Twenty

Täna oli taas kevad. Kõige kevadisem siiani üldse. 11 paiku hakkasin triikima ja võtsin kampsuni seljast ja olin t-särgi väel. Ja no siis meenus, et peaks veel ülejäänud pesu välja kuivama viima. Ja no mis ma nendeks hetkedeks ikak kampsunit tagasi selga panen, külmetan veidi, mis seal ikka, mõtlesin. Haa. Tühjagi ma külmetasin. Soe oli päikse käes.
Paar tundi hiljem olin aga hunniku pesu ära triikinud(2-3 korda veel nii palju on sel nädalal ees) ja mõtlesin, et mida ma siis tarka nüüd peale peaks hakkama. Cosham, pildid ilmutusse, endast passipildid, maalimine/joonistamine, piltide väljavalimine, jalutamine, magamine.. Oh nii palju valikuid ju :D Aga no esimesed kolm lükkan ju homsesse. Kuigi passipildi jaoks peab Portsmouthi minema. Mul neid pilte ülikoolidesse vaja.
Lõpuks läksin paberi ja pliiatsiga õue päikse kätte. Sirgeldasin veidi ning pärast seda pool tundi enne lastele järgiminekut käisin jalutamas. Ja avastasin, et ma, pusaväel, olen ka ainuke kes nii kevadiselt end tunneb. Maria Ki ütleks selle kohta, et ma inglasestun.
Lastega kodus olles olen vaadanud multikaid, teinud nii õhtusöögi, mänginud nendega lauamängu ja.. heegeldanud Amyle väikse käekoti. Niisiis produktiivne vist.
Ja.. käekotile tegin kolm lille. Ja kuna heegeldasin viimati 3 aastat tagasi, muidugi ma ei mäleta kuidas lilli heegeldada. Niisiis tegin neid lõpuks kolm. Aga, miks sellest räägin on, mida Amy mulle ütles. Ja taas kord on mul kahju, et mul head tsitaadimälu pole..
"You know Mari-Liis, I think everything you do is the best thing I´ve ever seen. And it's not about these things, it's you!"
Ja nii nii siiralt.
Oh, mu armsad Tom ja Amy.
Tom endiselt hoiab mind meeletult. Ja ka Amy. Tal läheb vaid aegajalt meelest ära hästi käituda, aga seda kogu perega.
Oh ma oskan kõik positiivsed asjad siiski nii keerata, et väike negatiivsus peab jääma, eks:D Kuid tegelikul me kolme läbisaamine on positiivne mis positiivne. Ning taas, mida aeg edasi, seda enam.

Kuulan hetkel Jaan Tättet ja.. aru ma ei saa kuidas keegi saab laulu sellise jutustuse ja elu hõlmata, et sa vaataks seda kuulates kui filmi?

Aga. Aeg on veidi edasi läinud, eks. Või no nii palju, et ma olen nüüd enda teismeeast väljas. Aah. Mida ma nüüd süüdistama hakkan enda unelembuses ja tunnetesegaduses? :D
Kaks korda kümme.

25 veebruar.
Kuigi eelneval õhtul olid vanemad veel sellest juttu teinud, teadsin hommikul ärgates, et kui alla korrusele lähen, et lastele öelda, et 10 minuti pärast on hommikusöök, ei ole neil see meeles.
Perry oli tööle läinud ja Sue sättis end enda toas. Ja lastel ei olnud meeles ja..
ütlen kohe päris päris tõsiselt, et mul ei olnud seetõttu ka õigustatult mingeid ootusi, kuna see on Inglismaa ja siin nad õnnitlevad kuid ilma lillede ja voodisäratamiseta.
Niisiis tegelesin köögis, lapsed sõid ära ja Sue jõudis alla. Siis nad tulid. Andsid kingi ja kaardid üle. Ja see oli nii nii armas.
Oh, ma arvan, et mu kogu pere on sala-eestlased. Lapsed eriti. Ehk.. lasevad vaikselt vaikselt end südamele ligi.
Igaljuhul. Ma avasin kaardi Tomilt ja Amylt ja nad mõlemad olid enda nime alla teinud 20 X'i ehk musi. Kallistasin neid. Ja kui keegi ehk mäletab mis juhtus oktoobri alguses nende sünnipäeval kui seda üritasin teha. Nad häbenesid. Nüüd ei.
Väike asi kuid suur asi:D
Kingiks sain uue mänguasja. :)
Nonii. Lõpuks viisin lapsed kooli ja läksin kooli juurest otse Coshami, kuna lubasin Amyle heegeldamist õpetada ja selleks oli tal veidi suuremad heegelnõela? vaja.. ja veidi paksemat lõnga. Oma kahekümnese endaga lendlesime poodi, poest läbi, lillepoodi ja söögipoodi.
Viimased kaks poodi kuna.. ma teadsin, et nii pea kui ma kuskil poole 11 paiku ehk koju jõuan, olen ma nukralt kella 3.15ni üksi kodus, loen orkuti õnnesid ja kirju ja ootan posti. Ja no, ostsin siis endale vähemalt mingid mini-rullbiskviidiasjandused mida kohvi kõrvale süüa ning tuppa nartsisse, kuna perelt ju lilli ei saanud.
Tegin iseenda sünnipäeva.
Koju tulles rääkisin vennaga juttu ja istusin niisama. Käis uksekoputus ja viimastel päevadel oli üsna tavaline, et postiljon andis kirjad ja asjad üle ukse, just teda ma arvasin ukse taga olevat.
Avan ukse ja Maria!
Maria koos koogi, lillede ja naeratusega näol.
Päriselt. Kui ma ütlen, et ma olin üllatunud. Siis seda ma ka olin. Kui see fakt et ma ise endale magusat ja lilli ostsin juba piisav tõend ei ole, et ma enda sünnipäevast midagi ei oodanud siis. Seda enam, et Maria ju töötas sel päeval sama moodi nagu ma. Ehk sel ajal oleks pidanud koristama ja möllama ja kella 3-4 paiku lastega olema.
Ma olin veel oma pool tundi "Ah, sa oled siin. Mariaa.. sa oled siiin!"
Ja siis ja siis. Siis ta sättis küünlad tordile ja mitu prooviküünaldepuhumist ja 3-2-1 ja soov.
Ning koogisöömine, juturääkimine, pildistamine, veinijoomine.
Kell 12 päeval jõime veini. Ja Maria olevat esimese lonksuga mõistnud, et just sedasorti vein hakkab talle veel eriti hästi pähe. Jei.
Oh ja Mariale sain sünnipäeva-sõbrapäeva-sõbraksolemisekingi ka lõpuks antud. Sealt see heegeldamisega sõbrunemine taas algas.
Nojaa ja siis sõime veel ja rääkisime veel. Ja tuju sai oi kui hea.
Niisiis kui ta pidi kahe paiku minema ja ma joogisena koristama pidin hakkama. Oi kõik asjad läksid lenneldes. Ja mõned asjad peaaegu, et liig-lenneldes kuna.. oleks äärepealt paar asja muidugi ära lõhkunud.
Lastele järgi läksin, sadas ja tormles kuid oi see ei olnud üldse hall. Need olid vihmakiired. Tomi ja Amt nägin, rääkisin neile õhinal "te ei tea mis juhtus. MARIA KÄIS MUL KÜLAS" reaktsioon oli ka muidugi armas ja entusiastlik. Niisiis. Oh ilus ilus.
Õhtul hakkasin siis Amyt heegeldama õpetama ning vaatasin kuidas Tom mingit mängu mängis. Oh, olen veel laps. Hea meelega mängiks ka veel:D
Ning siis tuli õhtusöök ja tort. (Perry pakkus veini. Vaatasin Suele otsa, kuna olin talle enne me pudelist veinist rääkinud. Naersime. Seletasime talle. Kuid ega seegi klaas joomata jäänud)
Siis tulin üles, et sõpru veel netis veidi kohata või ühendust võtta:) Et tänada heade soovide eest, mida terve päeva enda ümber, kaugusest olenemata, tundsin.

Sünnipäevajärgne päev. Huh.
Mhh. Reede. Mina ainuke, kes õhtul lapsi hoidma ei pidanud. Maria, Miriam ja Laura kõik kolm aga küll. Kuid, tundsin, et ei soovi kodus olla. Teised läksid küll DLi kuid. Tahtsin midagi muud teha. Kuigi midagi muud sai suht tähendada vaid Portsmouthi ja pubis istumist. Ohohoo. Üksi, reede õhtul, päev pärast sünnipäeva, pubis. Ütlesin ikke, et üksi? :D
Paari inimesega võtsin veel ühendust kuid nemad ei saanud samuti tulla.
Ja mu õhtu oli ometi üsna armas. Jälgisin inimesi, naersin omaette, kirjutasin, kirjutasin veel, jõin õlut, sain kõrvaltlauast ühinemiskutse kuid haa tänasin ja ütlesin ei. Oleks veidi teine olu seal olnud siis ei oleks ei öelnud, ma mõtlen.
Tegelikult rohkem ei olegi sellest õhtust midagi rääkida, kui et.. oli igat moodi emotsioone.

Laupäeval saime Mariaga kokku, võtsime kohvid ja läksime kinno Leap Year´i vaatama. Meeldis. Mis sa romantilisest-komöödiast ikka soovid eks. Aga. See oli nii iirlaslik kohati. Nii palju kui ma enda nädalavahetuse põhjal muidugi tean. Liina ja Maria on targemad. Kuid. Näiteks see ühe mehe mu nöökimine oli nii jube sarnane seal filmis, et täitsa hull kohe :D
Ja Dublini ühe koha tundsin kindlasti ära. Jee :D
Pärast seda kõndisime vihmas kesklinna ja läksime.. üllatus-üllatus kuhu?
Eks ikka pubisse. Sattusime taas the Registrysse, kus oli mingi ülikooliorkester vm mängimas. Või mängu alustamas. Sattusime istuma diivanile, mis oli jutkui mingi backstage :D Trummari kõrval. Ja filmist saime idee muidugi Guinessi juua. Jõime ja olime niisama. Ma muutusin järjest järjest rahutumaks kuna ei soovinud eelnevale õhtule sarnast. Mitte tol õhtul. Marial oli aga kahjuks peavalu ja ta maadles sellega. Üritasin siis enda rahutust kuidagi vähendada ja saatsin sõnumeid, et ehk keegi mingitest vähe-tuttavatest on kuskil lähedal. Ei.
Kuid no istusime ja kuulasime veel muusikat ning peagi läksime koju. Või no kui peagi. Ma ei teagi kui kaua Marial kojujõudmine võttis, kuna.. nädalavahetuse rongid teevad trikke. Õigemini teevad raudteede ehitajad-parandajad trikke. Ja tema pidi bussiga minema. Ja kuskil vist ümber veel rongile istuma?

Eile käisin DLis ja ei teinudki suurt midagi muud vist?
Suht olematu päev.


Mh. Kas oskan veel miskit rääkida?
Kindlasti soovisin midagi veel rääkida? Ei, jaa?
Ma ei tea.
Lähen vist ja üritan tubli olla. Ja üritan et üritus hästi ikka välja kukuks.