I see you shining your way

Oioioi olen kirjutamist mitu tundi juba edasi lükanud.
Alustan algusest.
Oh aga algusel on ka mingi eellugu ju.
Mh. Alustan alguse eelloost.
Portfoolio sai kenasti valmis neljapäeva õhtul, kui ei eksi. Ja meeletult rahul ei olnud kuid. Oh mis seal ikka. Pidi piisama nendest asjadest, mis seal sees. Ja muretsemist jäi vähemaks.
Koha kus ööbida olin saanud George juurest. Kutt, kelle ema iirlane ja isa küproselt. Seda ei teadnud, kus ta elab. Niisiis Sule-Perryle jätsin kuti nr ja nime. Haa. Päev varem vist veiniklaasi taga Sue ja Perry tunnistasid, kuidas nende jaoks on CS suht jube. Või et nad ei julgeks ja arvavad, et ma ka veidi cuckoo, et nii üksi lähen. Ja oh. Vanus on nendega nii teinud. Sue rääkis ka kuidas ta oli Amsterdami kunagi jõudnud öösel ja mingi ööbimiskohaga jamanud. Ja siis ta ju tegi seda ja oli okei aga nüüd ta vaatab sellele tagasi ja mõtleb, et oi kui ullike ta oli või midagi. And that's a shame. Ja mul on Amyst ja Tomist kahju kui nad mu vanused on:D Nad ei saa sellist vabadust, praeguse vanemate suhtumise järgi küll. Pluss siis on nad veel 10 aastat vanemad.
Don't get me wrong, ma arvan, et mõlemad on megalahedad ja nad on mulle armsad kuid lihtsalt nad kipuvad unustama, kuidas nad ise on olnud.. või oskavad vaid ohte näha. Ja nad ise on ka seda öelnud. Aga vabanduseks on see, et neil on liiga palju kaotada, et lollusi teha.
Mh. Igaljuhul. Asju pakkisin veel hommikul, tegelesin. Rääkisin Maria Qga juttu, ootasin, mil rongijaama suunduda. Suundumisajaks oli muidugi suht sajuseks muutunud see Cosham siin. Käisin veel poodides vajalikke asju ostmas ning.. muidugi jõudsin ju varem rongijaama.

Algus siis?
Rongisõidud olid okeid. Kella kuueni oli põnev sõita. Aknast välja vaadata ja imestada kui ilus, kui ilus ikka Inglismaa on. Pärast kuut aga lugesin vaid ajakirja, tegin vastas istuva naisega small-talki. Kohale jõudsin 8 paiku. ehk kuskil 4 tundi sõitu? Kah rongiga. Kusjuures see teine oli.. põnev. Selliste ustega, mida pead ise avama(muidu on automaatsed, et vajutad vaid nuppu ja..)
Rongijaama oli George vastu tulnud. Suundusime ta juurde ja haa. Tuli välja, et ta elab ühikatoas. Või no korter 8 kutiga, kus siis ühisköök ja eraldi en suite toad.
Ühiskööök. Appi:D Kuttide ühisköök. Väga ei tohiks seletusi vajada.
Oh igsaljuhul jõudsime koju, põhimõtteliselt panin enda asjad ära ning läksime välja. George´i, ta housemate George'iga. Suundusime Kreeka restorani, kus meiega ühinesid peagi ka ülejäänud kolm küproslast. Kokku siis minuga kaks neidu ja 6 kutti. Ja söök oli hea. Jõin ka mingit Küprose õlut. Mis oli okei. Aga vajaks harjumist, et öelda, hea.
Söögid söödud, rahad klapitud suundusime Nicolase juurde. Mh. Kujutasin ette, et no järjekordne tavaline tudengi kodu. Haha. Kutid elavad mingis lukskorteris. Väljas väravate ja värkidega. Korter kahe korruse peal, suur tuba kõrge teist korrust hõlmava laega. Valge ja avar.
Istusime siis seal, jõime viinakokteile ja vaatasime filmi. Lõpuks kuskil 1 paiku läksime George'ga ära. Ja appi, üldse ei mäleta, kas. A jah, teine George tuli vist ka ikka meiega.
Hommik. Mh, ma magasin voodis, George maas madratsil. Ärkasin, ta magas veel magusalt. Kunagi raatsisin ta ka üles ajada ja läksime kohvi ja teed ja ehk väikest hommikusööki otsima. Kell polnud veel 9gi ja seetõttu olid kõik asjad kinni. Laupäev ka veel. Käisime tiiru ka hoones kuhu mõne tunni pärast registreerima end minema pidin. Nägin seda siis veidi teise pilguga, kuna maja oli tühi ja käisime kolmandal korrusel arvuteid kasutamas.
Igaljuhul. Tee mulle, kohvi ja hommikusöögi talle leidsime väiksest kioskist, kus oli üks vana tädi koos enda kahe tütretütre ja ühe nendest kutiga. Ja G rääkis seal sõbralikult juttu ja kuna jalkast siis sain alles hiljem muudel teemadel veidi sõna sekka öeldud. Öösel kui sellest veel rääkisime tuli välja, et tädi oli täiesti võõras, kuigi ma arvasin, et no nad on vähemalt kordki elus näinud seal kohvikus, et on varem ka small.talki teinud. Aga see oli täiesti. Ah. :D Ma võiks juba harjuda, eks?
Jookidega suundusime siis tagasi ülikoolihoonesse ja kui olin just enda asjadelõhkumistest ja kukkumistest kukkunud, ajasin endal käes olevale jopele tee peale kallanud. Hiljem hoones sees olles viskasin portfoolio matsuga maha.
Igaljuhul George oli mulle veel seltsiks kuni registreeritud sain. Siis pidi ta enda jalkatrenni minema.
Sain registreeritud ja aja kella 14.20ks.
Enne seda oli aga kell 10.30 oli kursust tutvustav jutt veel. Ning sealt edasi kursust puudutavate ruumide-hoonete külastamine. Huh, lahe:D Ja üldse. Kogu see ümbrus oli üliõpilasi täis ja kuidagi nii hea ja soe tunne tekkis. Et sul on võimalus sinna kuuluda.
Lõpuks pärast neid asju ja käimisi oli veel paar tundi, sõin lõunast, mis oli ülikooli poolt võimaldatud ning jäin ootama.
Ja teate, ei olnudki nii meeletult närvis. Mingil määral vast ikka kuid.. rahu oli ka.
Siis määratust ajast veidi üles tuli üks teise kuruse tudeng mu juurde ja kutsus kaasa. Üritas veel mu nime õppida:D Rääkisime liftis niisama, kes ma olen, mida teen. Küsisin ta käest kuidas talle meeldib, mida ta õpib. Jõudsin lauani, kus ootas jube enne nähtud mees, õppejõud, Kerry, ees, ulatab käe, teretame, istume. Kõige tavalisemal kombel räägime veel mu nime hääldamisest ja kuidas ma Inglismaale siis olen sattunud ja kui kaua inglise keelt õppinud olen. Ja muidgi kõige tavalisem jutt "Your English is really good!""Oh, thank you, although it should be better. I would like it to be better..""Oh, it really is, I couldn't say anything in Estonian"
Ja rääkisime veel niisama juttu ja.. kunagi ma siis avastasin, et ohoo, see ongi intervjuu:D
Aah ja see neiu, kes mind üles saatis oli ka mind intervjueerimas siis. Või õigemini minuga vestlemas.
Ja nad mõlemad olid nii laid-back ja mõnusad. Lihtsalt nautisin rääkimist. Lõpuks vaatasime siis mu portfooliot ja. Oh see oli kummaline kuna. Kerry oli nii mitu korda üllatunud, et oota, kus sa nüüd selle idee said või kus sa seda tegid(olin enda arust ühe suht crappy diivani disaininud ja veidi.. dimensioonilisemalt joonistanud) ja kui vastasin, et no.. olen ise teinud vaid Et kogu portfoolios on vaid üks töö, mille olen klassis teinud. Ja haa, seal ju keegi ei õpetanud(eelmisel aastal impressionismi töö)
Et nagu. Nüüd ma hästi ei mõista, et kas peaks seda tõesti siira komplimendina kõike võtma või nad lihtsalt üritasid minus head tunnet tekitada. Samamoodi mu armsatele neidudele tehtud savikujudega ja mõned päevad varem Amy toas joonistatud-maalitud still life pildiga, ühe kavandi ellipsi korralikkust arvestades, et ma seda õppinud ei ole. Aah. Üritan komplimentidena võtta kuid.. Oh ei oska vist:D
Ja no lõpuks siis.
"I´m gonna say something now. I am officially offering you a place. So that's for sure. But I´m just going to tell you something. Everybody else have done foundation course or have had design studies at school. But I have seen candidates who have done these things but you can see ho they have been pushed by others to do something and you have done all these things with your own motivation. So.. Oh don't worry, like I said, we are offering you a place, so the box is ticked.(kusjuures, võttis paberi, kirjutas mu nime ja selle taha joonistas kastikese ja sellesse tõmbas linnukese) I just say that you are kind of thrown to the deep end next year and you have to learn to swim right away and have to work hard"
Niisiis peagi sai sellega ka see vestlus läbi ja ma särasin, kuna mul oli nii hea meel. Kõigest sellest kiiresti ujumaõppimisest ja kiiresti paremaks muutumise soovituses hoolimata. Aga ma üldse ei muretse selle pärast kuna ma tean, et saan hakkama.
Läksin välja. Saatsin emmele sõnumi ja helistasin Suele. Haa. Ta hõiskas ja naeris minuga koos ja see oli nii armas. Ta oli nii õnnelik. Mina olin õnnelik. Rääkisime veel juttu ning pärast seda helistasin veel Mariale.
Aah. Nii nii hea oli olla.
Haa, ja mul oli selline kerge riietus ka. Lendlesin enda heledas kleidis, tähtis portfolio ja kott käes. Lendlesin lõpuks ookeani äärde. Leidsin tee siltide järgi. Üllatav oli vaid see, et mingi hetk suunasid sildid mäest üles. Mäest üles, et vee äärde minna. Ja oi see vaade. Mul on nii kahju, et mu digikas enam sõber ei ole ja veidi paremat muljet kogust sellest jätta ei luba. Aga lihtsalt see künkalikus taamal, majad ja kõik ja. Oh. Ilus. Sinna ei saa end mitte ette kujutada. Ei saa mitte ette kujutada, et lähed vajadusel sinna jalutama, mõtteid koguma.
Tegin seal pilte kuid kuna oli meeletult tuuline, võtsin ka Georgega ühendust, et teada saada millal tal koju võimalik minna.
Leidsin enda tee siis selle ülikooli hooneni kuid sealt kaks minutit eemal oleva ühiselamuni enam mitte :D:D Mina noh! George tuli vastu ja läksime koju. Ta pidi tööle minema ja jättis mu koju puhkama. Ma olin muidugi enda mitu nädalat kestnud tõbisusele tuulega veidi julgustust juurde ja olin seal paksu pea ja unisusega. Haa, ja alguses kasutasin ka netti kuid hiljem läks arvuti parooli alla ja olin parooli kuhugi ära kaotanud. Niisiis sain vaid telekat vaadata. Vaatasin. Kella 12ni, mil ta lõpuks taas koju tuli. Läksime välja. Alguses Nicolase juurde, et dringid võtta. haa, tekiila ring ja.. taas kord eelmise õhtule sarnased kokteilid.
Hah. Ja siis oli akendel mingi koputus. George läks välja vaatama, kes see oli. Ja tuli tagasi mingi võõra kutiga. Võõra väga täis kutiga. Võõra meeletult meeletult täis kutiga, kes hakkasi siis rääkima, et tema ülevalt naaber ja decent guy ja tahab kõige paremat ja. Oh vaeseke, kellelgi olid vist hingepiinad.
Me läksime kolmekesi ees ära Student Unionisse. Kell oli siis vast 1 läbi? Ja no seal sai G tuttavate poolt meeletut tähelepanu, kuna kõigile jäid ta.. olematud juuksed ette:D Ta oli paar päeva varem end suht kiilaks ajanud. Ja oh, näha, kui palju sõpru tuttavaid seal neil oli, oli armas. Tekitas koduse ja hea oleku. Tutvusin ma ei tea kui paljude ta tuttavatega. Haa, paar nime on isegi meeles, jee.
Öö sealt edasi oli meeleolukas. Sain enda juba tegelt eelmisel õhtul igaldatud Guinnessi.. või paar. Ja mängisime piljardit. Või no. George ja Nicolas mängisid üksteise vastu ja me teised neli siis tegime asja põnevamaks enda jubeda mängimisega :D
Mingi aeg läksime tantsima ja tegime seda kolmeni, kui välja aeti.
Edasi. Oh. Rämpstoit ja palju palju täiesti suvade inimestega ma ei tea millest rääkimised. Ja mingid täiesti lollakad naljad ja nöökimised. Äge.
Ma ei tea kus me sealt edasi kõndisime aga kunagi jõudsime koju ja rääkisime veel juttu mõnda aega.

Hommik.
Ärkasin, taas ei hakkand George'i üles ajama, käisin duši all, sättin end korda ja.. ajasin ta üles. Jamasin veel rongideasjade vaatamisega aga oh.
Mh, ma isegi ei jõua seda väga kirjutada. mingi hetk see rongide seiklus oli vähe frustreeriv. Sõitsin bussi, rongi, rongi ja bussiga. Rongide vahel pidin kuskil tund-poolteist ootama kuna oli mingi segadus. Ja ah. Jama oli igaljuhul. Ja esimene bussisõit oli üsna jama. Vähe und, ja ainuke söögi moodi asi viimase 12-20 tunni jooksul oli Guinness ja mõned ampsud chipse:D (olin õhtul pärast lõunasööki söönud vaid õuna) Niisiis olin väga väga tänulik kui bussilt maha sain ja rongile sain minna. Ja nende vahepeal platformil värsket õhku hingata ja päikeselt lohutavaid paisid.
Mh, kella kaheks jõudsin vist lõpuks Coshamisse. Käisin poest läbi, ostsin kommikarbid kuna Inglismaal oli eile emadepäev ja teadsin, et Sue vanemad on ka külas.
Nii oligi. Nii kui uksest sisse astusin, kutsuti mind sööma. Nad juba suht lõpetasid. Sõin ja rääkisin muljeid.
Ja isegi üles ära tulles ei langend kohe magama. Jee.
Hiljem aga küll. magasin kuskil paar tundi kella 6ni vist ja.. Kuidagi ööseks tundus jubae t kogu nädalavahetus oli nädalaid tagasi. Täna veel enam.

Kuid. Mul vajuvad silmad siin juba pikemat aega kinni, niisiis lähen unele.
Ju suudan kunagi ka emotsionaalsemalt kirjutada kogu seda asja, praegu tuli vist veidi väga.. mh, kirjeldav.
Mis seal ikka. :)